See standard kirjeldab kaitsetaseme dosimeetrite ja doosi kiiruse mõõteseadmete kalibreerimiseks kasutatavaid röntgeni- ja gammareferentskiirguse parameetreid ning saamismeetodeid rahvusvahelise kiirgusühikute ja kiirgusmõõtmiste komisjoni (International Commission on Radiation Units and Measurement, ICRU[5]) fantoomiga seotud operatiivsuuruste suhtes. Kõige väiksem õhukerma kiirus, mille suhtes seda standardit kohaldatakse, on 1 µGy h–1. Allpool kõnealust õhukerma kiiruse väärtust nõuab (looduslik) taustkiirgus aga erilist tähelepanu ning seda selles dokumendis ei käsitleta.
Peatükkides 4 kuni 6 määratletud kiirgusparameetrite jaoks on avaldatud piisavalt teavet, et täpsustada nõudeid kõigile vastavuses olevate või kirjeldatud referentsväljade olulistele parameetritele, saavutamaks soovitud üldist määramatust ligikaudu 6 % kuni 10 % (k = 2) fantoomiga seotud operatiivsuuruste suhtes. Teatmelisades A kuni C kirjeldatud röntgenikiirguse väljad ei ole ette nähtud röntgenikiirguse referentsväljadeks.
MÄRKUS Standardi ISO 4037-1 1996. aastal välja antud esimene trükk sisaldas mõningaid täiendavaid kiirgusparameetreid, millede kohta selliselt avaldatud teave ei ole kättesaadav. Need on fluorestsentskiirgused, radionukliidi 241Am, S-Am gammakiirgus ja suure energiaga footonkiirgused R-Ti ja R-Ni, mis on eemaldatud selle dokumendi põhiosast. Kõige sagedamini kasutatavad kiirgused, fluorestsentskiirgused ja radionukliidi 241Am, S-Am gammakiirgus sisalduvad peaaegu muutmatul kujul teatmelisades A ja B. Teatmelisa C esitab täiendavaid röntgenikiirguse välju, mis on kirjeldatud kvaliteedinäitaja järgi.
Konkreetses footoni energia vahemikus referentskiirguste rühma saamiseks kasutatavad meetodid on kirjeldatud peatükkides 4 kuni 6, mis määravad ära ka nende kiirguste parameetrid. Need kolm referentskiirguse rühma on
a) energiavahemikus ligikaudu 8 keV kuni 330 keV pidev filtreeritud röntgenikiirgus,
b) energiavahemikus 600 keV kuni 1,3 MeV radionukliidide kiiratud gammakiirgus,
c) energiavahemikus 4 MeV kuni 9 MeV kiirendite toodetud footonkiirgus.
Plaanitava rakenduse jaoks kõige sobivama referentskiirguse välja saab valida tabelist 1, mis annab ülevaate kõigist peatükkides 4 kuni 6 kirjeldatud referentskiirguse parameetritest. See ei hõlma lisades A, B ja C kirjeldatud kiirgusi.
Peatükkides 4 kuni 6 esitatud nõuded ja meetodid on suunatud doosi (kiiruse) väärtuse ligikaudu 6 % kuni 10 % (k = 2) üldise määramatuse saavutamiseks fantoomiga seotud operatiivsuuruste suhtes referentsväljas. Selle saavutamiseks pakutakse välja kaks saamismeetodit.
Esimene neist on piisavalt hästi kirjeldatud omadustega „vastavuses olevate referentsväljade“ tekitamine, et oleks võimalik kasutada standardis ISO 4037-3 soovitatud teisendustegureid. „Vastavuses olevate referentsväljade“ spektraaljaotuste ainult väikeste erinevuste, võrreldes nominaalsete referentsväljadega, olemasolu on kinnitatud toimingutega, mis on üksikasjalikult kirjeldatud standardis ISO 4037-2. Vastavuses olevate kiirguse referentsväljade jaoks on toodud standardis ISO 4037-3 soovitatavad teisendustegurid ainult kindlate allika ja dosimeetri vahekauguste, nt 1,0 m ja 2,5 m jaoks. Teiste vahekauguste korral peab kasutaja otsustama, kas neid teisendustegureid saab kasutada. Kui mõlemad väärtused on väga lähedased, nt erinevad ainult 2 % või vähem, võib kasutada lineaarset interpolatsiooni.
Teine meetod on tekitada „kirjeldatud referentsvälju“. Seda tehakse kas teisendustegurite määramisel spektromeetria abil või mõõdetakse vajalik väärtus vahetult sekundaarsete standardsete dosimeetrite abil. Kõnealust meetodit rakendatakse mis tahes kiirgusparameetri korral, mis tahes mõõdetavale suurusele ja kui see on rakendatav, siis ka iga fantoomi ja kiirguse vahelisele langemisnurgale. Lisaks sõltuvad referentskiirgust iseloomustavatele parameetritele esitatud nõuded fantoomis määratud sügavusest, s.o kas 0,07 mm, 3 mm või 10 mm, kusjuures eri sügavuste jaoks kehtivad eri nõuded. Seega võib antud kiirgusväli olla 0,07 mm sügavuse jaoks „vastavuses olev referentsväli“, aga seda mitte 10 mm sügavuse jaoks, mille puhul võib see olla „kirjeldatud referentsväli“. Teisendustegureid saab määrata mis tahes kauguste jaoks, kui õhukerma kiirus ei jää alla 1 µGy/h.
Mõlemad meetodid vajavad referentsvälja jaoks laetud osakeste tasakaalu. Kusjuures see pole alati tuvastatud töökohal olevas väljas, mille jaoks dosimeeter on kalibreeritud. See kehtib eriti footoni energia kohta referentssügavusel d ilma laetud osakestele omase tasakaaluta, mis sõltub energia ja referentssügavuse d tegelikust kombinatsioonist. Elektronid, mille energia on üle 65 keV, 0,75 MeV ja 2,1 MeV, võivad läbida vastavalt 0,07 mm, 3 mm ja 10 mm ICRU kudet ja nendest väärtustest suuremate footoni energiate korral loetakse kiirgusparameetrid sellel sügavusel defineeritud suuruste jaoks sisemise tasakaaluta laetud osakeste kiirgusparameetriteks.
Doosi (kiiruse) väärtuse ja sellega seotud üldise määramatuse määramiseks peavad kõik mõõtevahendid, mida kasutatakse nende suuruste väärtuse määramisel, olema rahvuslike standarditeni jälgitavalt kalibreeritud.
See dokument ei kirjelda pulseerivaid referentskiirguse välju.
