Selles dokumendis konkretiseeritakse röntgen- ja gammaetalonkiirguse omadused ja saamismeetodid kiirguskaitses kasutatavate dosimeetrite ja radiomeetrite kalibreerimiseks Rahvusvahelise Radioloogiliste Ühikute ja Mõõtmiste Komisjoni (ICRU) fantoomiga seotud tegevussuuruste suhtes [5]. Vähim õhukerma kiirus, mille suhtes see standard kehtib, on 1 µGy h–1. Sellest õhukerma kiiruse väärtusest madalama väärtuse korral tuleb (looduslikule) taustkiirgusele pöörata erilist tähelepanu ja see ei sisaldu selles dokumendis.
Peatükkides 4 kuni 6 toodud kiirgusomaduste kohta on piisavalt avaldatud teavet, et täpsustada kombineeritud või kirjeldatud etalonväljade kõikide oluliste parameetrite nõuded, saavutamaks sihipärane laiendmääramatus umbes 6 % kuni 10 % (k = 2) fantoomiga seotud tegevussuuruste jaoks. Teatmelisades A kuni C kirjeldatud röntgenkiirguse välju ei märgita seal röntgenkiirguse etalonväljadeks.
MÄRKUS 1996. aastal välja antud standardi ISO 4037-1 esimene väljaanne sisaldas mõningaid täiendavaid kiirgusomadusi, mille kohta selline avaldatud teave pole saadaval. Need on fluorestsentskiirgused, radionukliidi 241Am gammakiirgus, S-Am ning kõrge energiaga footonkiirgused R-Ti ja R-Ni, mis on eemaldatud selle dokumendi põhiosast. Enim kasutatavad kiirgused, radionukliidi 241Am fluorestsentskiirgus ja gammakiirgus, S-Am, sisalduvad peaaegu muutmata kujul teatmelisades A ja B. Teatmelisas C on toodud täiendavad röntgenkiirguse väljad, mida iseloomustab kvaliteediindeks.
Konkreetse footoni energia vahemikuga etalonkiirguste rühma tekitamise meetodeid on kirjeldatud peatükkides 4 kuni 6, mis määravad kindlaks nende kiirguste omadused. Etalonkiirguste kolm rühma on
a) energiavahemik umbes 8 keV kuni 330 keV, pidev filtreeritud röntgenkiirgus;
b) energiavahemik 600 keV kuni 1,3 MeV, radionukliidide kiiratav gammakiirgus;
c) energiavahemik 4 MeV kuni 9 Mev, kiirendite abil saadud footonkiirgus.
Kavandatavaks rakenduseks sobivaima etalonkiirguse välja saab leida tabelist 1, mis annab ülevaate kõigist peatükkides 4 kuni 6 toodud etalonkiirguse kiirgusomadustest. See ei hõlma lisades A, B ja C nimetatud kiirgust.
Peatükkides 4 kuni 6 esitatud nõuded ja meetodid on suunatud doosi (doosikiiruse) väärtuse laiendmääramatuse (k = 2), ligikaudu 6 % kuni 10 %, saavutamiseks fantoomiga seotud tegevussuuruste puhul etalonväljades. Selle saavutamiseks pakutakse välja kaks saamismeetodit:
Esimene neist on „kombineeritud etalonväljade“ tekitamine, mille omadused on piisavalt hästi iseloomustatud, et võimaldada kasutada standardis ISO 4037-3 soovitatud teisendustegureid. Vaid väikese erinevuse olemasolu „kombineeritud etalonvälja“ spektraalses jaotuses, võrreldes nominaalse etalonväljaga, kinnitatakse meetoditega, mis on esitatud ja üksikasjalikult kirjeldatud standardis
ISO 4037-2. Kiirguse kombineeritud etalonväljade puhul on soovitatavad teisendustegurid toodud standardis ISO 4037-3 ainult teatud allika ja dosimeetri vaheliste kindlaksmääratud kauguste jaoks, nt 1,0 m ja 2,5 m. Teiste vahemaade puhul peab kasutaja otsustama, kas neid teisendustegureid saab kasutada. Juhul kui mõlemad väärtused on lähedased, nt erinevus on ainult 2 % või vähem, võib kasutada lineaarset interpolatsiooni.
Teine meetod on „kirjeldatud etalonväljade“ tekitamine. Selleks määratakse teisendustegurid kas spektromeetria abil või mõõdetakse vajalikud väärtused otse, sekundaarsete etalondosimeetrite abil. Seda meetodit rakendatakse mis tahes kiirgusomaduse, mis tahes mõõtesuuruse ja vajaduse korral mis tahes fantoomi ja kiirguse langemisnurga suhtes. Lisaks, nõuded etalonkiirgust kirjeldavatele parameetritele, sõltuvad määratud sügavusest fantoomis, st 0,07 mm, 3 mm ja 10 mm, seejuures eri sügavuste jaoks kehtivad erinevad nõuded. Seega võib antud kiirgusväli olla 0,07 mm sügavuse jaoks „kombineeritud etalonväli“, kuid mitte 10 mm sügavuse jaoks, mille jaoks see võib olla „kirjeldatud etalonväli“. Teisendustegureid saab määrata mis tahes vahemaa jaoks tagades, et õhukerma kiirus ei oleks alla 1 µGy/h.
Mõlemad meetodid vajavad etalonvälja jaoks laetud osakeste tasakaalu. Ometi ei ole seda alati saavutatud töökohal olevas väljas, mille jaoks dosimeeter on kalibreeritud. See kehtib eriti footoni energia korral, mil puudub etalonsügavusel d sellele omane laetud osakeste tasakaal, mis omakorda sõltub energia ja etalonsügavuse d tegelikust kombinatsioonist. Üle 65 keV, 0,75 MeV ja 2,1 MeV energiaga elektronid suudavad lihtsalt läbistada vastavalt 0,07 mm, 3 mm ja 10 mm ICRU kudet ja nendest väärtustest suuremate energiatega footonite kiirgusomadusi käsitletakse nendel sügavustel nagu ilma loomupärase tasakaaluta laetud osakeste jaoks defineeritud suuruste kiirgusomadusi.
Määramaks doosi (doosikiiruse) väärtust ja selle laiendmääramatuse väärtust, peavad kõik suuruse väärtuste määramiseks kasutatavad mõõteriistad olema siseriiklike etalonideni jälgitavalt kalibreeritud.
See dokument ei käsitle impulsskiirguse etalonvälju.
