EVS-ISO 4037-2:2019

See dokument kirjeldab röntgeni- ja gammareferentskiirguse dosimeetria protseduure kiirguskaitse mõõteseadmete kalibreerimiseks energiavahemikus ligikaudu 8 keV kuni 1,3 MeV ja 4 MeV kuni 9 MeV ning üle 1 μGy/h õhukerma kiiruste jaoks. Käsitletavad mõõtesuurused on vabalt õhus tekkiv kerma Ka ja rahvusvahelise kiirgusühikute ja kiirgusmõõtmiste komisjoni (International Commission on Radiation Units and Measurement, ICRU[2]) fantoomiga seotud operatiivsuurused H*(10), Hp(10), H'(3), Hp(3), H'(0,07) ja Hp(0,07) koos vastavate doosi kiirustega. Nende saamismeetodid on toodud standardis ISO 4037-1.
Seda dokumenti võib kasutada ka standardi ISO 4037-1:2019 lisades A, B ja C määratletud kiirgusparameetrite puhul, mis aga ei tähenda seda, et nendes lisades kirjeldatud kiirgusparameetrite kalibreerimistunnistus oleks vastavuses standardisarja ISO 4037 nõuetega.
Selles dokumendis esitatud nõuete ja meetodite eesmärk on doosi (kiiruse) üldise määramatuse, ligikaudu 6 % kuni 10 % (k = 2) saavutamine fantoomiga seotud referentsväljade operatiivsuuruste korral. Selle nõude saavutamiseks on standardis ISO 4037-1 esitatud kaks referentsväljade saamismeetodit.
Esimene meetod seisneb selliste „vastavuses olevate referentsväljade“ tekitamises, mis järgivad nõudeid niivõrd täpselt, et on võimalik kasutada soovitatud teisendustegureid. „Vastavuses olevate referentsväljade“ spektraaljaotuste ainult väikeste erinevuste, võrreldes nominaalsete referentsväljadega, olemasolu on kinnitatud toimingutega, mis on antud ja üksikasjalikult kirjeldatud selles dokumendis. Vastavuses olevate kiirguse referentsväljade puhul on standardis ISO 4037-3 soovitatavad teisendustegurid toodud ainult kindlate allika ja dosimeetri vahekauguste korral, nt 1,0 m ja 2,5 m. Muude vahekauguste korral peab kasutaja ise otsustama, kas neid teisendustegureid võib kasutada.
Teine meetod on tekitada „kirjeldatud referentsvälju“. Seda tehakse kas teisendustegurite määramisel spektromeetria abil või vajalik väärtus mõõdetakse vahetult sekundaarsete standardsete dosimeetrite abil. Seda meetodit rakendatakse mis tahes kiirgusparameetri korral, mis tahes mõõdetavale suurusele ja kui see on rakendatav, siis ka iga fantoomi ja kiirguse vahelisele langemisnurgale. Teisendustegureid on võimalik määrata suvalise vahekauguse korral, kui on tagatud, et õhukerma kiirus ei ole alla 1 μGy/h.
Mõlemad meetodid vajavad referentsvälja jaoks laetud osakeste tasakaalu. Kusjuures see pole alati kindlaks määratud töökohal olevas väljas, mille jaoks dosimeeter tuleb kalibreerida. See kehtib eriti footoni energia korral, mil puudub referentssügavusel d sellele omane laetud osakeste tasakaal, mis omakorda sõltub energia ja referentssügavuse d tegelikust kombinatsioonist. Elektronid, mille energia on üle 65 keV, 0,75 MeV ja 2,1 MeV, võivad läbida vastavalt 0,07 mm, 3 mm ja 10 mm ICRU kudet ja nendest väärtustest suuremate footoni energiate korral loetakse kiirgusparameetrid sellel sügavusel defineeritud suuruste jaoks sisemise tasakaaluta laetud osakeste kiirgusparameetriteks.
See dokument ei ole rakendatav pulseerivate referentsväljade dosimeetria korral.