See dokument täpsustab meetodi järgmiste elementide vees (nt joogivesi, pinnavesi, põhjavesi, heitvesi ja
eluaadid) määramiseks: alumiinium, antimon, arseen, baarium, berüllium, vismut, boor, kaadmium,
tseesium, kaltsium, tseerium, kroom, koobalt, vask, düsproosium, erbium, gadoliinium, gallium,
germaanium, kuld, hafnium, holmium, indium, iriidium, raud, lantaan, plii, liitium, luteetsium, magneesium,
mangaan, elavhõbe, molübdeen, neodüüm, nikkel, pallaadium, fosfor, plaatina, kaalium, praseodüüm,
rubiidium, reenium, roodium, ruteenium, samaarium, skandium, seleen, hõbe, naatrium, strontsium,
terbium, telluur, toorium, tallium, tuulium, tina, titaan, volfram, uraan ja selle isotoobid, vanaadium, ütrium,
üterbium, tsink ja tsirkoonium.
Võttes arvesse spetsiifilisi ja täiendavalt esinevaid segavaid mõjusid, saab neid elemente määrata vees ning
vee ja reoveesetete mineraliseerimisel (nt vee mineraliseerimisel, nagu on kirjeldatud standardis
ISO 15587-1 või ISO 15587-2).
Tööpiirkond sõltub maatriksist ja segavatest mõjudest. Joogivees ja suhteliselt saastamata vetes jääb
enamiku elementide määramispiir (LOQ) 0,002 μg/l ja 1,0 μg/l vahele (vt tabel 1). Tööpiirkond hõlmab
tavaliselt kontsentratsioone vahemikus mitu ng/l kuni mg/l, olenevalt elemendist ja täpsustatud nõuetest.
Enamiku elementide määramispiire mõjutab nullproovi saastumine ja need sõltuvad peamiselt labori
õhukäitlussüsteemidest, mis mõjutavad reaktiivide ja klaasnõude puhtust.
Alumine määramispiir on kõrgem juhtudel, kus määramist mõjutavad segavad mõjud (vt peatükk 5) või
mäluefektid (vt ISO 17294-1).
Selle dokumendi alusel saab määrata ka muid elemente, mida ei mainita käsitlusalas, eeldusel, et
dokumendi kasutaja suudab meetodi asjakohaselt valideerida (nt segavad mõjud, tundlikkus, korduvus,
saagis).
