See ISO 17294 osa täpsustab meetodi järgmiste elementide vees (näiteks joogivesi, pinnavesi, põhjavesi, heitvesi ja eluaadid) määramiseks: alumiinium, antimon, arseen, baarium, berüllium, vismut, boor, kaadmium, tseesium, kaltsium, tseerium, kroom, koobalt, vask, düsprosium, erbium, gadoliinium, gallium, germaanium, kuld, hafnium, holmium, indium, iriidium, raud, lantaan, plii, liitium, luteetium, magneesium, mangaan, elavhõbe, molübdeen, neodüüm, nikkel, pallaadium, fosfor, plaatina, kaalium, praseodüüm, rubiidium, reenium, roodium, ruteenium, samaamium, skandium, seleen, hõbe, naatrium, strontsium, terbium, telluur, toorium, tallium, tuulium, tina, volfram, uraan ja selle isotoobid, vanaadium, ütrium, itterbium, tsink ja tsirkoonium.
Võttes arvesse spetsiifilisi ja täiendavalt esinevaid segavad mõjusid, saab neid elemente määrata ka vee, reoveesetete ja setete mineraliseerimisel (näiteks vee mineraliseerimisel, nagu on kirjeldatud standardis ISO 15587-1 või ISO 15587-2).
Tööpiirkond sõltub maatriksist ja segavatest mõjudest. Joogivees ja suhteliselt saastamata vetes jääb enamiku elementide määramispiir (xLQ) 0,002 μg/l ja 1,0 μg/l vahele (vaata tabel 1). Tööpiirkond hõlmab tavaliselt kontsentratsioone vahemikus mitu pg/l kuni mg/l, olenevalt elemendist ja varem määratletud nõuetest.
Enamiku elementide määramispiire mõjutab null-proovi saastumine ja need sõltuvad peamiselt labori õhukäitlussüsteemidest, mis mõjutavad reaktiivide ja klaasnõude puhtust.
Alumine määramispiir on kõrgem juhtudel, kus määramist mõjutavad segavad mõjud (vaata peatükk 5) või mäluefektid (vaata ISO 17294-1:2004, 8.2).
