EVS-EN 14625:2012

See Euroopa standard näeb ette ultraviolett-fotomeetrial põhineva meetodi osooni kontsentratsiooni pidevaks mõõtmiseks välisõhus. Standard määratleb suutlikkusnäitajad ja nende nõutavad väärtused sobiva ultraviolett-fotomeetrilise analüsaatori valikuks tüübikinnitustestides. Standardis kirjeldatakse ka analüsaatori sobivuse hindamist kindla mõõtekoha jaoks kontrollimaks, et täidetud oleks direktiivi 2008/50/EÜ [1] I lisa nõuded andmekvaliteedile ning proovivõtule, kalibreerimisele ning kasutamise kvaliteedikontrollile.
Meetod sobib osooni kontsentratsiooni määramiseks välisõhus kuni 500 µg/m3. See kontsentratsioonivahemik on tüübikinnitustesti osooni sertifitseeritud kontsentratsioonivahemik.
MÄRKUS 1  Maapiirkondades ökosüsteemide seires kasutatavate mõõtesüsteemide puhul võib kasutada muid vahemikke.
MÄRKUS 2  Kui standardi meetodit kasutatakse muul kui direktiiviga 2008/50/EÜ seotud eesmärgil, ei ole mõõtevahemikele ja mõõtemääramatusele esitatavad nõuded kohustuslikud.
Meetod katab maa- ja linnapiirkondade ning linna taustapiirkondade õhus määratavad osooni kontsentratsioonivahemikud.
Tulemused esitatakse kujul µg/m3 (temperatuuril 20 °C ja rõhul 101,3 kPa).
MÄRKUS 3  O3 massikontsentratsioon 500 µg/m3 vastab temperatuuril 20 °C ja rõhul 101,3 kPa O3 moolisuhtele 250 nmol/mol.
See standard sisaldab eri kasutajarühmadele ette nähtud teavet.
Peatükid 5 kuni 7 ning lisad B ja C sisaldavad üldist teavet ultraviolett-fotomeetrilise analüsaatori ja proovivõtuseadmete abil osooni mõõtmise põhimõtete kohta.
Peatükk 8 ja lisa E on suunatud otseselt katseasutustele ja laboritele, mis tegelevad osoonianalüsaatorite tüübikinnitustestidega. Need peatükid sisaldavad järgmist teavet:
—  tüübikinnitustesti tingimused, katsemenetlused ja nõuded katsetele;
—  nõuded analüsaatori suutlikkusele;
—  tüübikinnitustesti tulemuste hindamine;
—  osoonianalüsaatori mõõtmistulemuste määramatuse hindamine tüübikinnitustestide tulemuste põhjal.
Peatükid 9 kuni 11 ning lisad F ja G on suunatud seirevõrgustikele, mis teevad välisõhu osoonisisalduse praktilisi mõõtmisi. Need peatükid sisaldavad järgmist teavet:
—  analüsaatori esmane paigaldus seirevõrku ja vastuvõtukatsetused;
—  jooksev kvaliteeditagamine/kvaliteedikontroll;
—  mõõtmistulemuste arvutamine ja esitamine;
—  praktilistes seiretingimustes esinevate mõõtmistulemuste määramatuse hindamine.