EVS-EN 1484:1999

See Euroopa standard annab juhised orgaanilise süsiniku määramiseks joogi-, põhja-, pinna-, mere- ja heitvees. Käsitletakse määratlusi, segavaid tegureid, reaktiive ja proovi ettevalmistust veeproovidele, milles orgaanilise süsiniku sisaldus on vahemikus 0,3 mg/l kuni 1000 mg/l ning kus madalam väärtus rakendub vaid erijuhtudel, nagu näiteks joogivee korral, mida on mõõdetud instrumentidega, mis võimaldavad määrata selliseid madalaid sisaldusi. See Euroopa standard ei tegele instrumendist sõltuvate aspektidega.
Lisaks orgaanilisele süsinikule võib vees olla ka süsinikdioksiidi või süsihappe ioone. Enne TOC määramist on oluline, et see anorgaaniline süsinik eemaldatakse hapestatud proovist, puhudes sellest läbi CO2 ja orgaaniliste ühendite vaba gaasi. Alternatiivselt võib määrata üldsüsiniku (TC) ja üldise anorgaanilise süsiniku (TIC) ning nende abil saab arvutada üldorgaanilise süsiniku (TOC), lahutades üldise anorgaanilise süsiniku sisalduse üldsüsiniku sisaldusest. Selline lähenemine on eriti sobilik proovide korral, kus TIC on väiksem kui TOC.
Läbi puhumise käigus võivad orgaanilised lenduvad ühendid nagu benseen, tolueen, tsükloheksaan ja kloroform osaliselt kaduda. Nende ühendite juuresolekul tuleb TOC kontsentratsioon määrata eraldi või kasutades vahede (TC – TIC = TOC) meetodit. Kasutades vahede meetodit, peab TOC väärtus olema suurem kui TIC või vähemalt sarnase suurusega.
Kui proovis on tsüaniidi, tsüanaati ja lihtainena esineva süsiniku osakesi (tahm), siis määratakse need koos orgaanilise süsinikuga.
MÄRKUS  UV-kiirguse kasutamisel võivad humiinse materjali juuresolekul olla sisaldused väiksed.