EVS-ISO 9613-1:2020

Standardisarja ISO 9613 see osa määratleb analüütilise meetodi heli sumbumise arvutamiseks atmosfääris neeldumise tõttu mitmesugustes meteotingimustes mis tahes allikast pärineva heli kohta, mis levib vastuvõtjani välisõhus.
Puhta tooni helide puhul on sumbumine kindlaks määratud sumbumisteguriga, mis on nelja muutuja funktsioon: helisagedus, õhutemperatuur, -niiskus ja -rõhk. Arvutatud sumbumistegurid on esitatud tabelina järgmiste muutujate vahemike jaoks:
—  sagedus 50 Hz kuni 10 kHz,
—  temperatuur –20 °C kuni +50 °C,
—  suhteline õhuniiskus 10 % kuni 100 % ja
—  õhurõhk 101,325 kPa (üks atmosfäär).
Võrrandid on ette nähtud konkreetseks kasutamiseks ka laiematele vahemikele, näiteks ultraheli sagedustel akustilise skaala modelleerimiseks ja madalamatel õhurõhkudel levikul olenevalt maapinna reljeefist.
Lairiba helidele, mida analüüsitakse murdarvuliste oktaavriba filtritega (nt ühe kolmandiku oktaavriba filtrid), on ette nähtud meetod sumbumise arvutamiseks puhta tooniga helisignaali kaudu riba nominaalsagedustel. Alternatiivne spektri-integratsioonimeetod on kirjeldatud lisas D. Heli spekter võib olla lairiba, millel ei ole diskreetse sagedusega komponente, või see võib olla lairiba- ja diskreetse sagedusega helide kombinatsioon.
Standardisarja ISO 9613 see osa kehtib ühtlaste meteotingimustega atmosfääri tingimustel. Samuti võib seda kasutada mõõdetud helirõhutasemetele kohaldatavate kohanduste määramiseks, et võtta arvesse erinevusi atmosfääri neeldumiskadude vahel eri meteotingimustes. Meetodi laiendamist mittehomogeenses keskkonnas käsitletakse lisas C, eelkõige meteotingimustes, mis varieeruvad maapinnast kõrgemal.
Standardisarja ISO 9613 see osa eeldab, et atmosfäär ei sisalda palju udu ega saasteaineid. Heli summutamise arvutamist muude mehhanismide kui atmosfääris neeldumise korral, näiteks refraktsiooni või peegeldumise korral, on kirjeldatud standardis ISO 9613-2.