EVS-EN ISO 7887:2011

See rahvusvaheline standard kirjeldab nelja erinevat värvuse uurimise meetodit, mis on tähistatud A-st D-ni.
Senine enim kasutatud meetod vee värvuse hindamiseks veetöötlusjaamades, limnoloogilistel mõõtmistel jne, baseerus heksakloroplatinaadi skaalal (viide [1]). Meetodid C ja D on selle traditsioonilise protseduuriga harmoniseeritud (viited [2][3]).
Meetodi A puhul vaadeldakse visuaalselt pudelis oleva vee näivat värvust. See annab ainult esialgset informatsiooni, näiteks välitööde tarvis. Tulemusena võib esitada ainult näiva värvuse.
Meetodi B puhul määratakse veeproovi tõeline värvus optilise seadme abil ja meetodit saab kasutada toor- ja joogivee ning nõrgalt värvunud tööstusvete puhul. On lisatud lõik kõrvalmõjude kohta.
Meetodi C puhul määratakse veeproovi tõeline värvus optilise seadme abil lainepikkusel 410 nm ja võrreldakse seda heksakloroplatinaadi standardlahuste omaga. On lisatud lõik kõrvalmõjude kohta.
Meetodi D puhul võrreldakse visuaalselt vee ja heksakloroplatinaadi standardlahuste värvust ning meetodit saab kasutada toor- ja joogivee puhul. On lisatud lõik kõrvalmõjude kohta.
Meetodid A ja B on ka siis sobivad, kui proovi värvitoon erineb võrdluslahuse värvitoonist.
MÄRKUS 1 Teatud tingimustel tuleb tugevalt värvunud veeproove enne uurimist või määramist lahjendada. Aga lahjendamine võib mõjutada füüsikalis-keemilisi tingimusi, mis viivad värvuse muutumisele.
MÄRKUS 2 Kõigi selles rahvusvahelises standardis kirjeldatud meetodite sisemise kvaliteedikontrolli protseduur on toodud lisas A. Andmed meetodi täpsuse kohta on toodud lisas B.
Kui antakse välja tulemus, näidatakse ära ka kasutatud meetod (meetodid A-st D-ni).