EVS-EN ISO 23210:2009

Selle rahvusvahelise standardiga kirjeldatakse referentsmeetodit PM10 ja PM2,5 osakeste sisalduse määramiseks paiksetest saasteallikatest kaheastmelise impaktoriga. See mõõtmismeetod sobib kõige paremini alla 40 mg/m3 sisalduse määramiseks. Sisaldus esitatakse poole tunni jooksul tehtud mõõtmisel leitud keskmise sisaldusena standardtingimustel (273 K, 1013 hPa, kuiv gaas). Meetodit võib kasutada eri käitiste väljuvate gaaside mõõtmisel, nii tsemendi- kui ka terasetehaste, samuti ka põletusahjude korral.
Seda rahvusvahelist standardit ei saa kohaldada proovi võtmisele veeaurudega küllastunud väljuvatest gaasidest.
Seda rahvusvahelist standardit ei saa kohaldada juhul, kui enamik osakesi tõenäoliselt ületab PM10, näiteks puhastamata väljuva gaasi korral või tehase normidele mittevastava käituse korral.
MÄRKUS 1 Kui mõõdetavas väljuvas gaasis on tahkeid osakesi üle 40 mg/m3, võivad standardtingimustel (273 K, 1013 hPa, kuiv gaas) poole tunni jooksul läbiviidavate keskmise koguse mõõtmiste tulemusel kogumisplaadid ja lõppfiltrid saada liiga täis ning samuti võib lüheneda proovivõtuaeg.
MÄRKUS 2 Kogumisplaate ja lõppfiltreid võib kasutada edasiste keemiliste analüüside läbiviimisel.
Seda rahvusvahelist standardit ei saa kasutada väljuva gaasi kogu tolmusisalduse määramiseks.
MÄRKUS 3 Andmete hindamiseks võib olla kasulik määrata väljuva gaasi kogu tahket fraktsiooni paralleelselt PM10 ja PM2,5 sisalduse mõõtmisega.
Selles rahvusvahelises standardis kirjeldatakse ümara proovivõtuavaga impaktorite konstruktsiooni, kasutamist ja kasutamise teoreetilisi aluseid. Standard kehtib ka muud tüüpi impaktoritele tingimusel, et need süsteemid vastavad selles rahvusvahelises standardis kehtestatud impaktorite tehnilistele nõuetele. Kasutatavad impaktorid peavad omama sõltumatu katselabori kinnitust.