EVS-EN ISO 12217-1:2017

Standardi ISO 12217 selles osas on sätestatud meetodid tervete (st kahjustamata) laevade stabiilsuse ja ujuvuse hindamiseks. Arvesse on võetud ka uppumise suhtes tundlike laevade ujuvilpüsimise näitajaid.
Stabiilsuse ja ujuvuse näitajate hindamine standardi ISO 12217 selle osa abil võimaldab määrata laeva konstruktsioonile ja maksimaalsele kogukoormusele vastavasse konstruktsioonikategooriasse (A, B, C või D).
Standardi ISO 12217 seda osa kohaldatakse peamiselt inim- või mehaanilise jõuga liikuvate laevade suhtes, mille kerepikkus on 6 m kuni 24 m. Seda võib siiski kohaldada ka alla 6 m pikkuste laevade suhtes, kui need ei vasta standardis ISO 12217-3 määratletud soovitud konstruktsioonikategooriale ning kui neil on laevalagi ja standardile ISO 11812 vastavad kiire äravooluga süvendid.
Elamiskõlblike mitmekereliste laevade puhul hõlmab standardi ISO 12217 see osa ümbermineku riski hindamist, toimiva varuväljapääsu määratlemist ja nõudeid ujuvilpüsimisele ümberpööratud asendis.
Standardi ISO 12217 see osa ei kohaldu järgneva suhtes:
—  standardiga ISO 6185 hõlmatud täispuhutavad ja jäiga konstruktsiooniga täispuhutavad paadid, välja arvatud standardis ISO 6185 esitatud viited standardi ISO 12217 erijaotistele;
—  standardiga ISO 13590 hõlmatud jetid ja muud sarnased energiaallikaga varustatud veesõidukid;
—  gondlid ja vesijalgrattad;
—  purjelauad;
—  lainelauad, sealhulgas mootoriga lainelauad;
—  tiibur- ja hõljuklaevad, kui neid ei käitata veeväljasurvelise ujuvuse faasis; ja
—  allvee veesõidukid.
MÄRKUS  Veeväljasurvelise ujuvuse faas tähendab, et laeva toetavad ainult hüdrostaatilised jõud.
See ei hõlma ega hinda mõju stabiilsusele pukseerimis-, püügi-, süvendamis- või tõstetoimingutel, mida tuleb vajaduse korral arvesse võtta eraldi.