EVS-EN 1899-2:1999

See Euroopa standard kirjeldab biokeemilise hapnikutarbe määramist lahjendamata vee proovides.
See standard sobib kõikidele vetele, kus biokeemiline hapnikutarve on suurem või võrdne avastamispiiriga 0,5 mg/l hapnikku ega ületa 6 mg/l hapnikku. Selles dokumendis on avastamispiir DL määratletud kui
D_L=t_0,95(f) ·2·s_B·√(1+ 1/n)  (1)
kus sB on seeriasisene standardhälve, t0,95(f) on Studenti t-väärtus, kus f on vabadusastmete arv sB määramise jaoks, ja n on nullproovi analüüside arv analüütilises seerias. sB arvutatakse reaalsete proovide määramisest, mille BHT kontsentratsioon on DL-i väärtuse lähedal.
Juhtudel, kus analüütiline meetod ei vaja nullprooviga parandamist, võib valemist
√(1+ 1/n)  (2)
ära jätta.
Saadud tulemus on biokeemiliste ja keemiliste reaktsioonide kombinatsiooni tulem. Neil ei ole range ja üheselt mõistetav olemus nagu tulemustel, mis on saadud näiteks ühest hästi määratletud keemilisest protsessist. Sellest hoolimata saab tulemuste põhjal hinnata vee kvaliteeti.
Testi võib mõjutada eri ühendite esinemine. Need, mis on toksilised mikroorganismidele, nagu näiteks bakteritsiidid, mürgised metallid või vaba kloor, inhibeerivad biokeemilist oksüdatsiooni. Vetikate või nitrifitseerivate mikroorganismide esinemine võib põhjustada kõrgemaid tulemusi. Selliste juhtude korral muuta meetodit (vaata lisa B või nagu kirjeldatud standardis EN 1899-1).
On väga oluline, et selle dokumendi järgi tehtud katseid teeks sobiva kvalifikatsiooniga personal.
Lisa A kirjeldab altervatiivseid inkubatsiooniaegu.
Lisa B kirjeldab meetodi muutmise võimalusi, lisades külvimaterjale, soolasid, nitrifikatsiooni inhibeerimist allüültiokarbamiidi (ATU) lisamisega, neutralisatsiooni, homogeniseerimist ja/või filtreerimist. Need muudatused võivad olla vajalikud kindlateks suubla vee kvaliteedi hindamisteks.