EVS-EN 13725:2022

See standard kehtestab meetodi lõhnakontsentratsiooni objektiivseks määramiseks gaasilises proovis dünaamilise olfaktomeetria abil, kus hindajateks on ekspertrühma liikmed. Lisaks näeb standard ette meetodi lõhna heitkoguste määramiseks paiksetel allikatel, eelkõige
a) punktallikatel (torus või muul viisil juhitavate heidetega);
b) aktiivsetel pindallikatel (nt biofiltritel).
Standardi eesmärk on ette näha ühtne metoodika lõhnaheite hindamiseks.
Standardi kasutamisel paiksete allikate heidete lõhnakontsentratsiooni või lõhna heitkoguse määramiseks rakenduvad ka muud asjakohased Euroopa standardid, eelkõige EN 15259 ja EN ISO 16911-1, eriti kui mõõtmised peavad vastama asjakohastele tööstuslikke atmosfääriheiteid puudutavatele EL-i direktiividele.
Standardis kirjeldatud mõõtemeetodi analüüsi / kvantitatiivse määramise etappi (st lõhnava gaasiproovi lõhnakontsentratsiooni määramist sõltumata proovi päritolust) saab aga kasutada ka tööstusallikatega mitte seotud mõõtmistel (nt lõhnaaine massikontsentratsiooni määramisel lõhnaaine tajumislävel või siseõhu lõhnaeemaldussüsteemi efektiivsuse hindamisel). Sellisel juhul võib selle standardi nõuded mõõtmiste planeerimisele ja paiksete allikate heiteproovide võtmiseks arvestamata jätta või neid vastavalt vajadusele kohandada.
Seda standardit võib kasutada lõhnavate gaaside ning määratletud ja määratlemata gaasiliste lõhnaainete õhu- või lämmastikusegude lõhnakontsentratsioonide mõõtmisel dünaamilise olfaktomeetria abil, kus hindajaks on ekspertrühm. Mõõtühikuks on Euroopa lõhnaühik kuupmeetri kohta – ouE/m3. Lõhna-kontsentratsiooni mõõtmiseks tehakse kindlaks lahjendustegur, mis on vajalik tajumisläve saavutamiseks. Määratluse kohaselt on lõhnakontsentratsioon tajumislävel 1 ouE/m3. Sellest tulenevalt väljendatakse lõhnakontsentratsiooni tajumisläve kordarvudena. Mõõteulatus jääb tavaliselt 101 ouE/m3 ja 107 ouE/m3 vahele (koos eelneva lahjendusega).
Selle standardi rakendusala on järgmine:
1) puhaste lõhnaainete massikontsentratsiooni mõõtmine tajumislävel [g/m3];
2) sekundaarse etalonlõhnagaasi SROM-väärtuse määramine [mol];
3) lõhnaainesegude lõhnakontsentratsiooni mõõtmine [ouE/m3];
4) lõhnaainete heitkoguste mõõtmine punktsaasteallikatest ja aktiivsetest pindallikatest koos selle juurde kuuluva proovivõtuaegse lahjendusega;
5) gaasiliste lõhnaainete proovivõtt kõrge niiskustaseme ja temperatuuriga (kuni 200 °C) allikatest;
6) lõhnaheite vähendamiseks kasutatavate võtete efektiivsuse määramine.
Lõhnaheite määramine eeldab gaasi voolukiiruse mõõtmist mahtkiiruse määramiseks.
Standard ei käsitle järgmist:
i. lõhnade mõõtmine, mille on põhjustanud lõhnaainete tahkete osakeste või lõhnavate vedelike suspendeerunud piisad heitgaasides;
ii. varieeruvate heitkoguste puhul rakendatav mõõtestrateegia;
iii. subjektiivsed meetodid tajumisläve ületava lõhna ja hindaja reageeringu vahelise seose (tajutava intensiivsuse) tajupõhiseks mõõtmiseks;
iv. subjektiivsed meetodid hedoonilise tooni (ehk (eba)meeldivuse) tajupõhiseks mõõtmiseks või häirivuspotentsiaali hindamiseks;
v. lõhnakokkupuute otsene mõõtmine välisõhus. Selleks on väliekspertrühmade metoodika, mida käsitleb standard EN 16841-1;
vi. otsene olfaktomeetria, sh väliolfaktomeetria;
vii. staatiline olfaktomeetria;
viii. lõhna identifitseerimisläve (tajumisläve) mõõtmine;
ix. ruumallika lõhna heitkoguse määramine, nt ehitise hajusheitemääramine;
x. passiivse pindallika lõhna heitkoguse määramine.
Kuigi lõhnamõõtmiste lõpp-eesmärgiks on lõhnahäiringu vähendamine, ei käsitle antud standard lõhnaheite, hajumise, lõhnakokkupuute ja häiringu omavahelisi seoseid. Selle standardi kohaselt mõõdetud lõhnakontsentratsiooni ja lõhnahäiringu vaheline seos on väga keeruline. Seda mõjutavad oluliselt lõhnaainete hajumist määravad atmosfäärsed protsessid, lõhna omadused (hedooniline toon) ja lõhnaga kokkupuutuvate isikute tajuorganite omadused. Lõhnaelundite omadused võivad eri inimestel olla väga erinevad, aga ka samal inimesel ajaga muutuda.