EVS-EN 13384-2:2015+A1:2019

Standardi EN 13384 see osa määratleb termo- ja hüdrodünaamika arvutusmeetodid mitmele (rohkem kui ühele) põletusseadmele mõeldud korstnate puhul.
Standardi EN 13384 see osa käsitleb mõlemaid juhtumeid:
a)  kui korstnasse viib rohkem kui üks suitsulõõri ühendustoru, millest igaühe küljes on mitme sisseviiguga paigaldusega üks või mitu seadet, või
b)  kui korstnasse viib üks suitsulõõri ühendustoru, mis ühendab kaskaadpaigaldusega rohkem kui üht seadet.
Punkti a) alla liigituvad ka mitme sisseviiguga kaskaadpaigaldusega juhtumid.
Standardi EN 13384 see osa käsitleb alarõhu tingimustes töötavaid korstnaid (suitsulõõri ühendustorud võivad olla samuti ülerõhu tingimused) ja ülerõhu tingimustes töötavaid korstnaid ning kehtib nii vedel-, gaas- kui ka tahke kütusega töötavate põletusseadmete korstnate puhul.
Standardi EN 13384 see osa ei kehti:
—  erineva termilise takistuse või ristlõikega korstnalõikudega korstnate puhul. See osa ei kehti energiasäästu arvutamiseks:
—  avatud koldega korstnate puhul, näiteks avatud kaminaid (tulekoldeid) teenindavad korstnad või korstna sissevooluavad, mis on tavaliselt mõeldud ruumis avatult kasutamiseks;
—  korstnate puhul, mis teenindavad loomuliku tõmbe, ventilaatori kasutuse, sundtõmbe või sisepõlemismootori osas eri tüüpi põletusseadmeid. Ventilaatoriga seadmeid, kus ventilaatori ja korstna vahel on suitsugaaside ümbersuunaja (tõmbe kõrvalejuhtija), tuleb pidada loomuliku tõmbega seadmeteks;
—  enam kui viielt tasandilt mitme sisseviiguga korstnate puhul (See ei kehti tasakaalustatud lõõriga korstna puhul);
—  korstnate puhul, mis teenindavad avatud õhuvarustusega (loomuliku tõmbega) põletusseadmeid läbi ventilatsiooniavade või õhutorustiku, mis ei asu samas õhurõhu piirkonnas (näiteks hoone samal küljel).
Ülerõhu korstnate puhul kehtib see osa vaid juhul, kui põletusseadet, mida ei köeta, on võimalik suitsugaasi tagasivoolu vältimiseks edukalt eraldada.