EVS-EN 1168:2006+A3:2011

See Euroopa standard käsitleb normaaltihedusega raud- või pingebetoonist õõnespaneelidele esitatavaid nõudeid ja peamisi toimivuskriteeriume ning vajaduse korral spetsifitseerib minimaalsed väärtused vastavalt standardile EN 1992-1-1:2004.
Standard hõlmab terminoloogiat, toimivuskriteeriume, tolerantse, asjakohaseid füüsikalisi omadusi, spetsiaalseid katsemeetodeid ning transpordi ja montaaži iseärasusi.
Õõnespaneele kasutatakse vahe- ja katuslagedes, seintes ja muudes sarnastes konstruktsioonides. Selles standardis käsitletakse materjali omadusi ja teisi nõudeid vahe- ja katuslagede puhul; seintes ja mujal kasutamise erijuhul võivad asjakohased tootestandardid esitada täiendavaid nõudeid.
Elementidel on soonilise profiiliga külgpinnad põikjõudu ülekandvate vuukide moodustamiseks külgnevate elementide vahel. Diafragmana töötamiseks peavad vuugid vastu võtma horisontaalset nihkejõudu.
Selle meetme tõhustamiseks võib kasutada ka vertikaalset „hammastust“.
Tehastes kasutatakse elementide valmistamisel ekstrusiooni- ja liugvormimismeetodit või valu üksikvormidesse. Õõnespaneelide sobituselemendid (kitsamad elemendid) ja väljalõiked võib teha valmistamise ajal või hiljem. Õõnespaneelid võivad sisaldada vahendeid termiliseks aktiveerimiseks, kütmiseks, jahutamiseks, heli-isolatsiooniks jne. Tänu nendele vahenditele püsib betooni temperatuur oma loomulikes piirides.
See Euroopa standard käsitleb ka koos õõnespaneelidega kasutatavaid täispaneele, mis on valmistatud nagu õõnespaneelidki ekstrusioonimeetodil, liugvormimismeetodil või üksikvormides. Need täispaneelid on samasuguse ristlõikega kui õõnespaneelid, kuid neil ei ole õõnsusi.
Standard on rakendatav maksimaalselt 500 mm kõrgusega pingebetoonelementidele ja maksimaalselt 300 mm kõrgusega raudbetoonelementidele.
Mõlemat tüüpi elementide maksimaalseks laiuseks on põikisarruseta elementidel 1200 mm ja põikisarrusega elementidel 2400 mm.
Õõnespaneele võib kasutada komposiitelementides koos nendega koostöötava kohapeal valatud betoonist kattekihiga.
Käsitletavad rakendusalad on hoonete vahe- ja katuslaed, kaasa arvatud standardi EN 1991-1-1 kategooria F ja G kohased liiklusalad, mis ei tööta väsimuskoormusele. Täiendavad eeskirjad seismilistes piirkondades ehitamiseks on antud standardis EN 1998-1.
Standardis ei käsitleta täiendavaid küsimusi, nt seda, et katuslagedes ei tohiks kasutada paneele neid vee sissetungimise eest täiendavalt kaitsmata.