EVS-EN 1992-4:2018

1.1  Üldsätted
(1)  See Euroopa standard esitab koormuste kinnituste arvutusmeetodi (konstruktsioonielementide ja mittekonstruktsioonielementide ühendus konstruktsioonielemendiga), mida kasutatakse koormuste ülekandmiseks betooni. See arvutusmeetod kasutab füüsikalisi mudeleid, mis põhinevad standardi EN 1990:2001 jaotisega 5.2 kooskõlas olevatel katsetel ja numbrilisel analüüsil.
Lisajuhised kinnituselementide koormuste ülekandmiseks betoonelementides nende tugedeni on toodud standardi EN 1992-1-1 ja selle Euroopa standardi lisas A.
Monteeritavatesse betoonelementidesse nende valmistamise ajal paigaldatud tõstedetaile ja nendega kaasnevat armatuuri, mis on ette nähtud kasutamiseks ainult ajutistes tõstmis- ja käsitlusolukordades, on käsitletud CEN-i tehnilises aruandes CEN/TR 15728.
(2)  See Euroopa standard on ette nähtud rakenduste ohutusele, milles kinnituse purunemine võib viia konstruktsiooni või konstruktsiooniosa purunemisele, põhjustada ohtu inimelule või viia olulise majandusliku kahjuni. Selles kontekstis hõlmab see ka mittekonstruktsioonielemente.
(3)  Kinnitise tugi võib olla kas staatikaga määratud või staatikaga määramatu. Iga tugi võib koosneda ühest kinnituselemendist või kinnituselementide rühmast.
(4)  See Euroopa standard kehtib rakenduste korral, mis on standardisarja EN 1992 käsitlusalas. Rakendustes, kus erinõuded kohalduvad, nt tuumaelektrijaamad ja kaitseehitised, võivad muudatused olla vajalikud.
(5)  See Euroopa standard ei hõlma kinnitise projekteerimist. Kinnitise projekteerimise juhised on toodud asjakohastes standardites, mis on vastavuse selles Euroopa standardis kinnitisele toodud nõuetega.
(6)  See dokument kehtib normkandevõimetele ja -kaugustele, mis on sätestatud Euroopa tehnilises tootespetsifikatsioonis (vt lisa E). Euroopa tehnilises tootespetsifikatsioonis on toodud vastavate koormustingimuste kohta vähemalt lisas E nimetatud parameetrid, mis annavad aluse selle Euroopa standardi arvutusmeetoditele.
1.2  Kinnituselementide ja kinnituste rühmade tüübid
(1)  See Euroopa standard kasutab kinnituselementide arvutamise teooriat  (vt joonis 1.1) ja rakendub
a)  sissebetoneeritavatele kinnituselementidele, sellised nagu peaga kinnituselemendid, ankurkanalid, millel on ankru ja kanali vaheline jäik ühendus (nt keevitatud, tihedalt sisse löödud);
b)  järelpaigaldatavatele mehaanilistele kinnituselementidele, sellised nagu laienevad kinnituselemendid, süvalõigatavad kinnituselemendid, betoonikruvid;
c)  järelpaigaldatavatele nakkega kinnituselementidele ja laienevatele nakkega kinnituselementidele.
(2)  Teiste kinnituselementide tüüpide korral võib olla vajalik projekteerimiseeskirjade muutmine.
(3)  See Euroopa standard kehtib kinnituselementidele, mille sobivus määratletud rakenduseks betoonis on tõendatud nende elementide sellele EN-ile viitavates kasutusjuhendites ja millel on olemas selle Euroopa standardi järgi nõutavad andmed. Kinnituselemendi sobivus on määratletud asjakohases Euroopa tehnilises tootespetsifikatsioonis.
(4)  See Euroopa standard kehtib üksikute kinnituselementide ja kinnituselementide rühmade kohta. Kinnituselementide rühmas rakenduvad koormused rühma üksikutele kinnituselementidele läbi ühise kinnitise. Kinnituselementide rühmale rakendub see Euroopa standard ainult siis, kui kasutatakse ühesugust tüüpi ja ühesuguse suurusega kinnituselemente.
(5)  Selles Euroopa standardis käsitletavate sissebetoneeritavate peaga kinnituselementide ja järelpaigaldatavate kinnituselementide konfiguratsioon on näidatud joonisel 1.2.
(6)  Ankurkanalite korral ei ole ankrute arv piiratud.
(7)  Järelpaigaldatavad ribilise pinnaga armatuurvardad, mida kasutatakse betoonelementide ühendamiseks, on käsitletud Euroopa tehnilises tootespetsifikatsioonis.
(7)  Betoonelementide ühendamiseks kasutatavad järelpaigaldatavaid ribilise pinnaga armatuurvardaid käsitletakse Euroopa tehnilises tootespetsifikatsioonis.
1.3  Kinnituselementide mõõtmed ja materjalid
(1)  See Euroopa standard rakendub minimaalselt 6 mm läbi- või keermemõõduga (M6) või sellele vastava ristlõikega kinnituselementidele. Kui on tegemist jaotises 7.3 kirjeldatud staatikaga määramatute mittekonstruktsioonisüsteemide kinnituste kinnituselementidega, on vähim keerme suurus 5 mm (M5). Kinnituselementide suurim läbimõõt ei ole tõmbekoormuse korral piiratud, kuid põikkoormuse korral on see piiratud 60 mm.
(2)  EN 1992-4 rakendub kinnituselementidele, mille sängitussügavus hef ≥ 40 mm. Ainult jaotises 7.3 kirjeldatud staatikaga määramatute mittekonstruktsioonisüsteemide kinnitamiseks on käsitletud kinnituselemente, mille efektiivne sängitussügavus on vähemalt 30 mm, mida võib siseruumi tingimustes vähendada 25 millimeetrini. Järelpaigaldatud nakkega kinnituselementidega kinnituste korral on käsitletud ainult sängitussügavusega hef ≤ 20d kinnituselemente. Konkreetse kinnituselemendi jaoks võib tegeliku suuruse leida asjakohasest Euroopa tehnilisest tootespetsifikatsioonist.
(3)  See Euroopa standard käsitleb metallist kinnituselemente, mis on tehtud kas süsinikterasest
(EN ISO 898-1 ja EN ISO 898-2, EN 10025-1, EN 10080), roostevabast terasest (EN 10088-2 ja
EN 10088-3, EN ISO 3506-1 ja EN ISO 3506-2) või töödeldavast valurauast (ISO 5922). Terase pind võib olla kaetud või katmata. See Euroopa standard kehtib kinnituselementide kohta, mille terase normtõmbetugevus fuk ≤ 1000 N/mm2. See piir ei kehti betoonikruvide kohta.
1.4  Kinnituselemendi koormus
(1)  Koormus kinnitusele, mida selles dokumendis käsitletakse, võib olla staatiline, kvaasistaatiline, väsitav ja seismiline. Kinnituselemendi võime võtta vastu väsimus- ja seismilist koormust on määratletud asjakohases Euroopa tehnilises tootespetsifikatsioonis. Väsimus- ja seismilisele koormusele allutatud ankurkanaleid ei käsitleta selles Euroopa standardis.
(2)  Kinnituselemendile mõjuv koormus, mis tuleneb kinnitisele rakenduvatest mõjudest (nt tõmme, põikjõud, painde- või väändemoment või nende kombinatsioon), tekitab tavaliselt teljesuunalise tõmbe- ja/või põikkoormuse. Kui põikjõud on rakendatud õlaga, tekib kinnituselemendis paindemoment. EN 1992-4 käsitleb kinnitisele mõjuvat teljesuunalist survet ainult siis, kui see kantakse kas otse betooni pinnale, ilma mõjuta sängitatud kinnituselemendi koormuse ülekandmise mehhanismile või läbi survekandevõimet omava kinnituselemendi.
(3)  Ankurkanali pikitelje suunas mõjuvat põikkoormust ei käsitleta selles Euroopa standardis.
MÄRKUS  Pikiteljesuunalise koormusega koormatud ankurkanalite projekteerimise juhised võib leida CEN-i tehnilisest aruandest CEN/TR 17080 „Design of fastenings for use in concrete – Anchor channels – Supplementary rules“.
(4)  Kinnituste projekteerimist tulekahjuolukorras käsitletakse selles Euroopa standardis (vt teatmelisa D).
1.5  Betooni tugevus ja liik
See Euroopa standard kehtib kinnituselementide kohta, mis paiknevad ilma kiududeta, tihendatud, tugevusklassiga C12/15 kuni C90/105 normaalbetoonis standardi EN 206 kohaselt. Betooni tugevusklasside vahemik, milles võib kasutada erikinnituselemente, on toodud asjakohases Euroopa tehnilises tootespetsifikatsioonis ja võib olla piiratum kui eelkirjeldatu.
1.6  Betoonelemendi koormus
Tavaliselt on kinnituselemendid nähtud ette rakendusteks staatilise koormusega betoonelementides. Kui betoonelement on allutatud väsimus- või seismilisele koormusele, on vajalik sellisele koormuse tüübile eelkvalifitseeritud spetsiifiline kinnituselement ja vastav Euroopa tehniline tootespetsifikatsioon.