EVS 664:2017

Keskkonnakaitse üha suurema osatähtsuse tõttu on väävli ja selle sidemevormide määramine eri materjalides aina olulisem. See puudutab ka põlevkivi, kus väävel esineb mitmes vormis, kuid kõige sagedamini tuleb määrata just üldväävlisisaldust. Standardi olulise muutmise tingis aparatuursete meetodite lai levik materjalide elementkoostise määramisel, kus on võimalik ühest proovist korraga suhteliselt kiiresti määrata nii süsiniku-, vesiniku- kui ka üldväävlisisaldus. Oluliseks muudatuseks võrreldes asendatud standardiga on üldväävli määramiseks lisatud aparatuurne meetod ja redaktsioonilised parandused ülejäänud standardi tekstis. Seda meetodit ei saanud seni kasutada analüüside puhul, kus oli nõutav standardiseeritud meetodi esitamine. Samas on standardiseeritud üldväävli määramise keemiline meetod aja- ja ressursikulukas, kuid referentsmeetodina õigustab end. Seetõttu ei asendatud selles standardis olemasolevat üldväävli määramise meetodit, vaid täiendati seda aparatuurse määramismeetodiga. Redaktsioonilises mõttes eelkõige liigendati teksti ja lühendati pikki analüüside kirjeldusi parema mõistmise huvides.